juba tehtud
ajalugu
on aasta 1988. viljandi, mulgimaa (tol ajal viljandi rajooni) pealinn, lõuna-eesti pärl sakala kõrgustikul. stagnatsioon on möödumas, inimesed kleebivad autodesse kolme-lõvi- ja rukililillekujutisega kleeppilte, siin-seal on puhvetikappidele tõstetud sini-must-valgeid laualippe. kõik on muutuses...
muutub ka tantsuelu - kui senini haigutas eestis laste ja noorte loovtantsu koha peal suur tume auk, siis aastal 1988 hakkab jää murduma. olukorra sunnil. ja nimelt viljandis.
eve noormets (sünd. 1964), kes aasta varem on lõpetanud tallinna pedagoogilise instituudi (kultuuri teaduskond, kultuuriharidus, taidluse-tantsujuhi eriala) ja töötanud aasta jagu kohtla-nõmmel klubijuhatajana, asub elama viljandisse ja tööle viljandi pioneeride majja (praegune viljandi noorte huvikeskus). noore tantsupedagoogi sooviks on saada pioneeride majas tööd rahvatantsu õpetajana, paraku on see nišš viljandis juba täidetud...
nii ei jäägi evel muud üle, kui alustada millegi täiesti uuega. valik langeb lastele ja nootele. ta käib läbi viljandi linna koolid, küsib, kes on huvitatud ühinemisest loodava tantsuringiga ja soovijaid leidubki... enamjaolt tütarlaste hulgas. komplekteeruvad kaks rühma – suuremad ja väiksemad tüdrukud. 1988 aastal alustab viljandi pioneeride majas tegevust noorte ja laste tantsuring, mis on tänase eve stuudio aluseks.
septembris 1988 alustatakse treeningutega, millele loomulikult järgnevad ka esinemised kõikmõeldavatel üritustel, et pakkuda stuudiolastele võimalust end publikule näidata. eve tantsijad osalevad esinemistel üle vabariigi, kultuuri-kokkutulekutest asutuste pidudeni välja. ka „koolitantsust“ võetakse osa selle algusest peale. esinemistest tekib vajadus nime järele. „Nimi sündis häda sunnil“ vastab eve noormets 4. aprill 1991 intrevjuus ajalehele „sakala“. lihtsalt vajatakse kõlavat nime, millega tüdrukuid publikule välja kuulutada. kes oli esimene „nimetaja“, on jäänud saladuseks tänaseni... igatahes aastal 1991 tutvustatakse end juba kui eve stuudio.
talv aastal 1993. eve on kodus kaks nädalat raskelt haige - tuulerõuged. nende kahe nädala jooksul haub ta küpseks mõtte korraldada viljandis kokkusaamine „vabatantsu“ viljelejatele. mis asi on „vabatants“ ja kuidas seesugust süüakse? vastuse leiab esimese Laste Tantsu Festivali programmilehelelt, kus kirjutatakse, et see üritus on „/-/ korraldatud neile tantsutruppidele, kes ei kohtu rahvatantsupidudel ega ka tantsuvõistlustel.“ nii lihtne see vastus ongi – rahvatantsu ja peotantsu vahele jääv uus tantsukeel vajab väljundit ja 1. juunil 1993 toimub vanas „ugala“ (praegune „koidu“ seltsimaja) saalis esimene „Laste Tantsu Festival“ – tänaseni edukalt toimiva Noore Tantsu Festivali eelkäija. esimese festivali eelarveks on 25 krooni, mis katab bussirendi külaliste toimetamiseks viljandi rongijaamast esinemispaika. kolm aastat kannab üritus nime Laste Tantsu Festival - kuivõrd osavõtvad lapsed kasvavad kiiresti „lapse“ staatusest välja, hakkab festival alates 1996. aastast kandma nime Noore Tantsu Festival.
1994. aastast on teada kahe esimese stuudio tantsulavastuse nimed „ladvast latva“ ja „lihtsalt keeruline“. samas alustab eve enese täiendamist välismaal - õpib hollandis tantsuteraapiat. aastal 1998 võtab eve esimest korda osa euroopa kontaktimprovisatsiooni õpetajate töökohtumisest (ECITE) lillsvedis, rootsis.
paralleelselt stuudiotööga tegeleb eve ka koreograafia loomisega teatrilavastustele „ugalas“ ja teistes eesti professionaalsetes teatrites. lisaks annab ta tunde tantsu- ja teatritudengitele viljandi kultuurikoolis (praegune tartu ülikooli viljandi kultuuriakadeemia ). nendest kokkupuudetest tekib tal mõte kutsuda stuudiolastega oma teadmisi lavalisest eneseväljendusest jagama ka lavastajaid ja näitlejaid. eve stuudios hakkavad tunde andma lavastaja kaarin raid ja näitleja piret rauk, hiljem martin algus.
peaaegu 10 aastat areneb ja kasvab eve stuudio kolme inimese ümber ja abil: need on stuudio algusest kuni lõpetamiseni 1997. aastal selles püsinud tüdrukud anneli ja evelin vassar ja kairi merilai. 1997. ongi eve stuudio ajaloos oluline aasta - siis lastakse laia maailma esimene stuudio lend. ühtlasi alustab eve noormets tööd viljandi kultuurikolledži teatrikunsti eriala III lennu (juh. an.noormets) näitekunsti tudengitega, kelle hulgast kasvavad välja eve stuudioga seotud noored näitlejad-juhendjad tarmo tagamets, erni kask, anti kobin, peeter rästas...
eve stuudio treeningpaikadeks on esimestel aastatel erinevad viljandi linna klubiruumid, spordisaalid ja koolide aulad. käia tantsimas eve stuudios tähendab pikka aega lihtsalt ühest linna otsast teise jooksmist... 1.aprillil 1995 aga avatakse viljandi huvikeskuse uutes ruumides aadressil jakobsoni 11, tol hetkel üks kaasaegsemaid tantsusaale eestis, mis saab eve stuudio kodusaaliks. tegevus muutub seeläbi tunduvalt mugavamaks. aastast 2000 töötab eve stuudio aga juba täiesti uues viljandi noorte huvikeskuse saalis aadressil jakobsoni 47c.
1995. aastast saavad alguse eve stuudio reisid eestist välja. esimesel reisil külastatakse rootsit, saksamaad ja hollandit. 20. aasta jooksul toimunud arvukatel välisreisidel on külastatud ka lätit, soomet, belgiat, indiat. esinetud on kõikmõeldavates paikades: festivalidel, linnaväljakutel, rahvapidudel, koolides, lasetaedades, vanadekodudes...
traditsioon, mis on püsinud eve stuudios algusest tänaseni, on suvised tantsulaagrid, kus sageli lisanduvad neile ka sügisesed ja talvised laagrid, kus lisaks puhkusele ja lihtsalt hästi tundmisel on määrav osa ka õppetööl-treeningutel. ühiseid laagreid on tehtud koostöös heade sõpradega. näiteks aastal 2002 korraldi laager koos t-stuudioga haapsalust.
eve stuudio pole kunagi piirdunud üksnes eve noormetsa õpetusega. stuudio on üritanud endasse haarata nii palju kasulikku väljast kui võimalik. koostöö kümnete tantsu-, teatri-, muusika- ja kujutava kunsti professionaalsete külalisõpetajatega nii eestist kui välismaalt, võimaldab stuudiolastel end arendada väga mitmekülgselt. ükski psüühiline ega füüsiline puue pole lapsel seganud stuudio tööst osa võtta, kui ta ise piisavalt tahtmist üles näitab. eve stuudio on läbi teinud ka ühe ebameeldiva eksperimendi – teha sissastumiskatseid. koheselt sai selgeks, et see pole õige tee ja edaspidi on säärastest eksperimentidest hoidutud...
2001. aasta sügisel alustab kaarin raidi, piret rauki ja martin alguse mantlipärijana eve stuudios resident-juhendjana tööd näitleja erni kask. talle lisandub mitmete suvelaagrite järel näitleja tarmo tagamets ja 2004. aasta kevadel esietenduvad eve stuudios lähikese vaheaja järel kaks lavastust „aeglane mälestus“ (juh. tarmo tagamets) ja „mp.8" (juh. erni kask). etendusi mängitakse haapsalus festivalil lonks’04. need kaks lavastust tähistavad stuudio vanimatest liikmetest koosneva teatrikamba sündi eve stuudio raamide sees. 2005. aasta toob lisa lavastuste „puhk.pill.“ (juh. tarmo tagamets) ja „kui vana sa oled?“ (juh. erni kask) näol. teatrikamp jätkab tegutsemist, noorte tantsu ja teatri sünteesimist, tükkide välja toomist, mängimist.
2008/2009 tegutseb eve stuudios 7 rühma, milles osaleb ligi 60 4-18aastast noort tantsijat.
ajalugu on niisiis muudetud. kuhu on eve stuudio kasvandikud jõudnud, me ei räägi – teadagi kaugele... kui palju on stuudio tantsud ja looming aastate jooksul erinveaid preemiad ja auhundu võitnud? parem vaikime ka sellest, sest neid on sedavõrd palju... olgu vaid ära nimetatud see kõige tähtsam: 2005. aastal andis vanariigi president eve noormetsale, kui „tantsupedagoogile ja tantsukunsti edendajale“ valgetähe V klassi ordeni.
nagu lugeda – aastal 1988 tehti õige algus: eve stuudio hingab, areneb ja tegutseb juba 21 aastat . sebtembris 2007 tähistasime 20. hooaega kontserdiga pärimusmuusika aidas.
kokku kirjutanud erni kask. selle eest tänu talle.