Statistika puudust kannatavate või õpiraskustega laste kohta jääb enamasti abstraktseks, kui just omaenda või lähedaste tuttavate peres neid muresid pole. Asja lähemalt uurides tabas mind masendus. Kuulsin pedagoogide ja noorte endiga suheldes lugusid, mida ma Eesti Vabariigis võimalikuks ei pidanud. Näiteks alkoholisõltlasest naisest, kes järjest kodus sünnitab ja keda peavad selle juures aitama tema enda alaealised lapsed. Või emast, kes oma kümneaastase poja juuresolekul õpetajale teatas, et tema laps on lootusetu pätt ja rohkem ta temaga ei tegele.

Kõik ei ole oivikud

Peredega, kus lastel on probleeme, ei tegele ainult (eri)pedagoogid. Sageli satuvad nad ka omavalitsuse sotsiaaltöötajate vaatevälja.

Pikaajalise staažiga Suure-Jaani valla sotsiaalosakonna juhataja Aave Toomsalu võib tuua päris palju näiteid lastest, kes ei tule tavalise õppekavaga toime. Vanematel on aga raske omaks võtta mõtet, et nende laps peaks õppima lihtsustatud või individuaalse õppekava järgi.

«Lasteaed on tavaliselt esimene koht, kus märgatakse, et kõik pole hästi. Kui sealsed pedagoogid püüavad vanemale lapse probleemidest märku anda, ei ole see sugugi lihtne, sest vanemale on selline teadasaamine valus ja ta püüab tõde viimase võimaluseni tõrjuda. Samas lükkab iga kaotatud aasta abi saamise edasi. Kui asi päris käest ära läheb, on raske midagi ette võtta,» arutleb Aave Toomsalu.

Viljandimaal on õpiraskustega lastele mitu kooli. Suure-Jaani piirkonna õpilased käivad enamasti Lahmuse koolis, kus on nii lihtsustatud õppekavaga kui toimetulekuklassid. On ilmselgelt hilja, kui laps saadetakse sinna alles kuuendas-seitsmendas klassis. Sageli aga ei jõuagi ta erikooli, vaid on õppimisele hoopis käega löönud ning leidnud oma elu ja sõbrad tänavalt.

Häbenemine viib nõiaringi

Palusin oma arvamuse öelda August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi inglise keele ja usundiõpetajal Katrin Johansonil. Tema on veendunud, et lapse füüsiliste ja vaimsete võimete häbenemine või probleemide eitamine võib viia kõige hullemasse nõiaringi.

«Paraku leidub vanemaid, kelle arvates võrdub lapsele lihtsustatud õppekava määramine lolliks ja eluheidikuks tembeldamisega, ehkki see nii ei ole. Esiteks pole mitte keegi kaitstud selle eest, et tema enda peres midagi sarnast ette ei tule. Teiseks on intellektuaalselt nõrgad lapsed sageli andekad kunstis või on neil osavad käed,» räägib Katrin Johanson.

Kui kõik asjatundjad meditsiiniliste komisjonideni välja on tunnistanud, et õpilane ei suuda tavalise õppekava norme täita, aga vanem keeldub lihtsustatud õppekava määramisest, jääb laps kahe tule vahele: koolis saab ta üha puudulikke, kodus aga sunnitakse teda saavutama võimatut. Näiteks õpib mäluhäirega laps kodus tundide kaupa valemeid pähe, selle asemel et eakaaslastega õues mängida. Järgmisel päeval ei mäleta ta enam midagi ja ta ei ole selles süüdi.

«Õpetaja ei saa sellisele lapsele lihtsalt halastusest kolmesid välja kirjutada, sest kõik sünniks ju kaasõpilaste silme all ning tekitaks nois pikapeale protesti ja tõrjuvat hoiakut. Rääkimata suurtest läbikukkumistest riiklikel tasemetöödel ja eksamitel,» kõneleb pedagoog. «Eks õpetajad proovi niisuguselegi õpilasele eduelamust pakkuda, aga sageli on see otsitud ja kunstlik ning ega lapsed lollid ole, et nad sääraseid asju läbi ei näe. Nii võib õpilane sattuda naeruväärsesse olukorda ja tema suutmatus justkui võimendub.»

Katrin Johanson nendib, et neil lastel oleks kerge saada tunnustust, kui neid mõõdetaks võimetele vastaval skaalal. «Ega näiteks parasportlase saavutus ole vähem väärtuslik tavavõistlusel osalenu omast. Alaväärsus on lihtsalt meie enda peas kinni,» on ta veendunud.

Suure-Jaani gümnaasiumis näiteks on loodud väikeklass, kus õpib vaid viis last. Selle klassi juhataja, logopeed-eripedagoog Reet Hindriks räägib, et vanemaid ehmatas algul soovitus lapsed sellesse eriklassi panna. «Hirmutab juba see, kui laps peab minema psühhiaatri juurde. Ei mõisteta, et õpiraskus ei ole vaimuhaigus ja väikeklassis käimine pole mingil juhul laste sildistamine.»

Tugispetsialistid annavad oma soovitused vaid mõttega, et laps saaks koolis ja hilisemas elus võimalikult hästi hakkama.

Erivajadusega lastele loodud koolid pakuvad peale ainetundide ka märksa suuremas mahus töö õpetust selle sõna otseses mõttes. Seegi on ettevalmistus edaspidiseks eluks.

Tagantjärele on Reet Hindriks lastevanematega rahul, et nad selle tee ette võtsid. Väikeklassis õpitakse tavalise programmi järgi. Vahe on selles, et lapsi on vähe ja õpetajal jätkub igaühe jaoks rohkem aega.

Nüüdseks on neljanda õppeaasta järel avatud väikeklassi lapsed jõudnud kuuendasse klassi. Emad-isad on rahul, sest hinded on korras ja suvetööle ei ole keegi jäänud. «Suures klassis oleksid nad olnud päris kindlalt kahemehed,» nendib Reet Hindriks.

Tema sõnul on Suure-Jaani kool mõelnud veel mõne väikeklassi avamisele, aga takistuseks võib saada rahastamine. Õnneks pole iga aastakäigu puhul sellist õppevormi vajagi.

Eripedagoogil on tunne, et sageli jääb vanematel puudu järjepidevusest. Ka nutikas laps võib õppimisega vahetevahel hätta sattuda ja talle võib laiskus peale tulla, õpiraskusega noorest rääkimata. Kui vanem tahab, et laps saaks hakkama, tuleb teda aidata – päevast päeva ja kuust kuusse, mitte nädala jagu pärast seda, kui kool probleemi tõstatas.

Ühe loo tunnistaja olen ma ise.

Elan samas trepikojas ühe sümpaatse eaka prouaga, kellele valmistab alati suurt rõõmu sünnipäeva ja pühade ajal Tallinnast külla sõitev lapselaps. Aastaid tagasi olid sel poisil koolis suured raskused, põhihariduse sai ta lihtsustatud õppekava järgi õppides. Perekond suhtus olukorda mõistvalt, adudes, et jõuga last tavakooli sundida oleks viga. Kodust sai noormees kaasa aga õige eluhoiaku ja töökuse. Nüüdseks on ta loonud koos sõbraga firma, kus nad mõlemad ka ise töötavad. Tasapisi on jõutud kasumisse. Elu on rööpas.

Ohumärke tuleb märgata

Sageli satuvad hätta ka õppimises võimekad lapsed.

«Pöördumatute sammudeni viivaid olukordi tuleb ette küll harva, kuid alati on sel juhul õhus märke olnud juba aastaid varem. Iseasi, kui tõsiselt neid võetakse,» räägib Katrin Johanson.

Tema on oma töös kokku puutunud ka noortega, kes lihtsalt manipuleerivad vanematega, lubades kodust ära joosta või endaga midagi teha. Neidki juhtumeid ei tohi liiga kergelt võtta, sest piiride katsetamine võib kergesti kontrolli alt välja minna.

«Kõige raskematel juhtudel lapsed otsesõnu ei ähvarda, vaid elavad kuhjuvas sisepinges,» on Katrin Johanson kogenud.

Paraku on neid lapsi õpetaja sõnul väga raske aidata, sest kodu, kool ja sotsiaalsüsteemi tugiisikud võivad asja näha eri pilguga ning oma osa on ka bürokraatial.

Nelikümmend aastat vene keele õpetajana töötanud Rita Smitt räägib, et linnakooli kogemuse kõrval sai ta paraja vapustuse, kui hakkas väikese lastesõbraliku maakooli klassijuhatajaks.

«Olen jahmunud, kui suurte, eale mittevastavate eluprobleemidega peavad maadlema väikesed viienda klassi lapsed. See käib neil üle jõu. Kes neid aitab? Meie võime ju midagi ette võtta, näiteks viia lapse nõustamisele lastepsühhiaatri või psühholoogi juurde. Aga kui suur see nõustamise kasutegur ikka on? See ei lahenda ju eluprobleeme,» on ta mures.

Aave Toomsalu sõnul on kõige hullem see, kui vanemad löövad lahingut ja relvaks on lapsed. «Ühel laupäeval pidasin telefoniga poolteist tundi läbirääkimisi laste külastusõiguse teemal. Eriti valus on, kui haritud inimesed nõnda käituvad. Nende relvad on palju valusamad ja kurjemad. Esikohal on vanema egoistlikud õigused. Unustatakse ära, et kannatajad on igal juhul lapsed. Laste maailmapilt lüüakse segamini: armastavad nad ju mõlemaid vanemaid ja valus on olla vaidlusobjekt nende vahel. Kõige rohkem meeldiks neile elada koos oma ema ja isaga.»

Aave Toomsalu räägib ka teismelisest tüdrukust, kes koolis käimise asemel kolis elama täiskasvanud noormehe juurde. Too ei tööta ega õpi ja on tunne, et sama tee valib ka neiu, kel on põhikooli lõpetamine küsimärgi all. Ummikust püüavad väljapääsu leida pereliikmed, õpetajad ja teised spetsialistid, aga edu ei näi olevat.

Ta nendib, et üha rohkem valmistab peavalu vastutuse, kohustuste ja õiguste tasakaalu kadumine. «See, et lapse kohustus on koolis käia, on taandatud õiguseks: kui tahan, siis lähen, kui ei taha, ei lähe. Ja vanemad on täiesti abitud. Midagi on neis peredes viltu. Aga mis?»

Abi küsida pole häbiasi

Aave Toomsalu rõhutab, et häbeneda ei tohi lapse võimeid ega ka oma elatustaset. Pole õige, kui laps jääb klassi ühisettevõtmistest, näiteks ekskursioonidest kõrvale, sest vanemal ei jätku nende tarvis raha ja seadusega ettenähtud toetust ta küsida ei tihka. Seda muret võib alati õpetajaga jagada.

«Oleme oma õpetajaid usaldanud. Nad teavad, et võivad alati meie poole pöörduda. Õpetaja teeb avalduse, räägime läbi ja aitame,» kinnitab Aave Toomsalu.

Ta usub, et vallas on ülevaade peredest, kes on väga hädas. Aidata saab aga ikka vaid neid, kes on valmis end ka ise aitama. Mullu sai Suure-Jaani vallas toimetulekutoetust 49 leibkonda, neist 11 olid lastega pered. Kokku elab omavalitsuses 575 perekonda.

Iseasi on muidugi see, millise rahaga kuus peab inimene meie riigis ära elama.

«Mõnele inimesele tahaks küll kangesti öelda, et mine ometi tööle. Mis sest, kui alguses peadki miinimumpalgaga leppima. Leiad tasuvama töö ja saad edasi liikuda,» kõneleb Aave Toomsalu ning nendib samas, et alati pole see lihtne, sest kohapeal tööd ei ole, aga linna sõita on keeruline ja kallis.

Märka ja sekku kiiresti!

Rita Smitt on emale, kes lubadustest hoolimata kooli ei ilmu, koju külla läinud. Ta on oma kulu ja kirjadega lapsi arstide ja nõustajate juurde sõidutanud. Lõputult seda aga teha ei jõua.

«Märka ja sekku!» on kõigi noortega töötavate inimeste juhtlause, aga raske on sellest kinni pidada. Põhilised takistused on bürokraatia ja spetsialistide, näiteks lastepsühhiaatrite nappus.

Kui arenguvestlusel selgus, et õpilasel on enesetapumõtted, pöördus Rita Smitt abi saamiseks psühhiaatriahaiglasse. Ette ei võetud aga midagi. Öeldi vaid, et selles eas ähvardatakse ikka endaga midagi teha. Kui õpetaja püüdis teisi teid pidi abi leida, isegi lapse nime mainimata, tuli sellest suur pahandus, sest «kõrvalistele isikutele oli avaldatud diskreetseid isikuandmeid». Lõpuks selgus, et seda ei olnud siiski tehtud, aga mõttetult oli kulutatud asjaosaliste aega ja närve.

«Suitsidaalse lapsega kokku puutudes tuleb kohe tegutseda. Ei saa käia lõputult ringi mööda ametnikke, kirjutada seletuskirju ja oodata kolm kuud eriarsti järjekorras,» on Rita Smitt veendunud.

Katrin Johanson aga leiab, et kõige keerulisemas olukorras on lapsed, kes satuvad isolatsiooni oma isiksuseomaduste ja ebasoodsa keskkonna koosmõjul. «Olen küllalt näinud viletsalt riides, kõnedefektiga või ülekaalulisi lapsi, kes on kaaslaste hulgas väga populaarsed – nende loomuses on miski, mis korvab kõik muu. Kui aga see miski puudub, saab igast suuremast erinevusest riskifaktor. Ja kui lisada sinna veel täiskasvanute toe puudumine, ongi kriitiline seis käes.»

 

Lood elust. Enamasti õnneliku lõputa

Väikese maakooli õpetaja on väga mures kümneaastase poisi pärast, kelle klassijuhataja ta on.

Reino (siin ja edaspidi on kõik nimed muudetud) on tubli õpilane, aga tema kodune elu pole just õnnelik. Ema kasvatab üksi kolme poega. Isa on välismaal tööl, aga peret ei toeta. Ta hoolib küll Reino vanemast vennast ja annab tollele vahetevahel raha, Reinot ei tunnista aga üldse, ükskõik kuidas too talle meele järele olla ja temaga suhelda ei püüaks. Tõtt-öelda tal neid võimalusi eriti ei olegi.

Kodused pinged ja eriti isa käitumine on viinud lapse niikaugele, et ta on kaotanud igasuguse elurõõmu ja leiab, et ainus lahendus on elust lahkumine. Klassijuhatajale oma muret pihtides ütles poiss end lootvat, et kui ta surnud on, siis ehk isa mõistab, millist südamevalu ta tundma pidi, ja tajub väikestki osa tema hingepiinast.

***

«Kindlasti on paljud lapsed seisnud silmitsi narrimise, kiusamise ja alandustega,» arutleb oma kogemuste põhjal juba täiskasvanueas Annika. Ta ütleb, et sellised kannatajad on enamasti need lapsed, kes on teistest mingil moel erinevad: neil on suhtlemisraskused, nad ei ole edukad õppijad või on nende rõivad viletsamad kui teistel.

Annika räägib, et oli arglik suhtleja ega leidnud sõpru. Ta jäi üha üksikumaks ja tundis süvenevat alaväärsuskompleksi. Ka koolis läks kõik allamäge. Kodus tema muresid ei mõistetud ja mingit tuge talle ei pakutud.

«Ma tahtsin nii väga teistega seltsida, olla sama rõõmus ja edukas nagu klassikaaslased, aga nemad ei mõistnud mind. Ikka käis narrimine ja kiusamine. Ka õpetajad ei olnud minuga rahul. Arvan, et oleksin olnud õnnelik ja palju edukam, kui mind natukegi kiidetud oleks, aga seda ei juhtunud.»

Annika arvates peab olema väga tugev isiksus, et mitte teistest välja teha ega kannatada oma odavate riiete või saamatuse pärast.

Temal jäi kool pooleli. Õnneks oli ta siiski tugevam, kui ise arvas: ta lõpetas töö kõrvalt täiskasvanute gümnaasiumi ja õpib praegu avatud ülikoolis.

***

Janar oli küll andekas, kuid tema isa tunnistas vaid maksimumtulemusi. Algklassides ei valmistanud isa standardite kõrgusel püsimine lapsele mingit raskust, ehkki ta oli tulnud kooli kuueaastasena. Tunnustus oli Janarile ülimalt tähtis. Ta võis muutuda tujutuks õpetaja tehtud tühisest parandusest, mis isegi hinnet ei mõjutanud.

Kuni teise kooliastmeni suhtusid kaasõpilased temasse hästi: meeskonnatöösse oli ta oma teadmiste tõttu väga oodatud. Siis aga hakkas tasapisi tekkima distants, sest noormees kippus liialt domineerima, tegema kaasõpilaste teadmatuse kohta salvavaid märkusi.

Et samal ajal läks õppeprogramm raskemaks ja tuntud tasemel püsimine nõudis üha enam vaeva, muutus Janar pirtsakaks ja provotseerivaks õpetajatega, kes julgesid teda hinnata vähema kui väga heaga. Ta jäi kahe tule vahele: kooli käitumisprobleeme «lahendama» ja maksimumhinnete eest võitlema tulnud raevukas ja positsioonikas isa küll kaitses oma poega, pelgamata tema kuuldes pedagooge halvustada, ent samas pani ta pojale suure surve.

Janari tollasele klassijuhatajale tundus, et ühest küljest poiss küll häbenes isa käitumist, kuid teisalt oli kindel, et too teda jäägitult toetab. Loomulikult süvendas see karistamatuse tunnet.

Eelarvamuslikust hoiakust ei suutnud hoiduda ka mõned õpetajad, keda tandem solvanud oli, ning konfliktid süvenesid. Kas sellepärast või ambitsioonikusest otsustas noormees ühe klassi vahele jätta. Ta esitas avalduse, tegi suvi läbi raamatukogust võetud õpikutega iseseisvat tööd ja sooritas augustis kõik kooli hüppeliseks üleviimiseks määratud katsed.

Paraku jäi see viimaseks triumfiks: mitte niivõrd seetõttu, et üliintensiivne õppimine ei taga püsivaid tulemusi, vaid pigem klassikaaslastega veelgi suurenenud eavahe tõttu. Puberteedieas, mil poisid niigi tüdrukutest lapsikumad tunduvad, ei jätnud neiud mõista andmata, et too poiss on nende jaoks varaküps ennasttäis titt, kelle arvel on hea nalja visata. Poiss hakkas klassiõdede tähelepanu köitmiseks üha naeruväärsemalt käituma ja sattus nõiaringi. Näis, et tal tekkisid sügavad kompleksid, ehkki loodus oli talle jaganud nii välimust kui mõistust.

Alla käis ka õppimine. Niigi üksik poiss muutus apaatseks ja küüniliseks ega hakanud ülikooli saamist katsetamagi (kas siis protestiks isa vastu või nurjumishirmust). Täiskasvanuelus on ta jäänud üksikuks.

Kunagine klassijuhataja, kes on Janariga põgusalt kokku puutunud, tajub noormehe hoiakut, nagu oleks elu talle palju võlgu jäänud. Lähisuhted on asendanud virtuaalelu. «Samas oli temas alguses ju nii palju säravat potentsiaali!» ohkab pedagoog ning arvab, et selles loos tegid vigu nii õpetajad, kes ei suutnud üle olla asjaolust, et laps on paratamatult oma kodu peegel, kui ka perfektsionistist isa, kes ennast poja kaudu halastamatult teostas.

***

Ly sai esimestes klassides rahuldavalt hakkama, aga mida aasta edasi, seda raskemaks õppimine talle muutus. Et kodu lähedal oli ainult algkool, pidi ta minema ligi kahekümne kilomeetri kaugusel asuvasse kooli. Sõit võttis oma aja ja väsitas ning püüdlik tüdruk ei suutnud enam kodus nii palju tuupida, et rahuldavaid hindeid kätte saada. Eriti suuri raskusi valmistas talle matemaatika.

Ema, kes ka ise omal ajal koolis hakkama ei saanud, elab veendumuses, et tema hädades olid süüdi vaid pahatahtlikud õpetajad. Ta arvas, et tütar peab tasa tegema kõik selle, mis temal puudu jäi. Kui klassijuhataja tegi juttu Ly õppimisest lihtsustatud õppekava järgi, sattus ta hüsteeriasse ja oma jao said nii pedagoogid kui laps.

Lyl tekkisid unehäired, ta hakkas kooli kartma ja vihkama. Lõpuks oli asi nii kaugel, et ka ema nõustus lastepsühhiaatri juurde konsultatsioonile minema, aga erikool ei tulnud endiselt kõne allagi.

Ly lõpetas läbi häda seitse klassi ja on praegu kodus. Ta leiab, et ei kõlba millekski ja kogu tema elu on mõttetu.