APRILLIKUINE TAGASISIDE KÜSITLUS
ja selle vastused

Aprillikuul toimus meil tagasiside hõnguline rahuloluküsitlus nii lapsevanematele (vastajaid 8/39) kui õpilastele (37/40). 
Siinkohal tänan ERILISELT kõiki lapsevanemaid, kes selleks aega ja TAHTMIST leidsid. 
Mitmed sellest küsitlusest kerkinud probleemid vajasid minu arust veidi tõsisemaid vastuseid ja ma tegin selle nüüd ära. 
Samuti olid seal mitmed soovid, mis nagu teada, olid suht individuaalsed, aga samas salajased, st, et ei tea, kes mida soovis teha-näha jne. 
No mis kasu on sellisest küsitlusest, kui see on nii inkognito: 
küsid küll, aga midagi ei juhtu, sest ma ei tea, kes küsis; 
pakuksin küll, aga ei tea, kellele.  
Manustes nüüd siis probleemid koos minupoolsete vastuste ja kommentaaridega. 
Omalt poolt ootan Teie lisaküsimusi. Nii saame tulemuslikumalt edasi minna.

ÕPILASTE KÜSITLUS                                             LAPSEVANEMATE KÜSITLUS
 
Lisaks tuletan ÕPILASTELE meelde, ET KITARRIRINGI JUTUKE OLI VAJA 1. MAIKS VALMIS KIRJUTADA JA MULLE ÄRA SAATA digitaalselt, MITTE AGA PABERIL. 
TÄNAN KÕIKI, KES ON SELLE JUBA ÄRA TEINUD - VÄHEMALT POOLED ÕPILASTEST TEGID SELLE TÄHTAEGSELT VALMIS. AGA TEISED?
PIKENDAN AEGA 15. MAINI JA SIIS ON KÕIK.
KES KIRJUTAB SELLEKS PÄEVAKS JUTUKESE JA SAADAB SELLE MULLE ÄRA, SEE SAAB KA MINULT JUUNI ALGUSES TUNNISTUSE ja VASTUPIDI - kes ei kirjuta, see ei saa.
Palun vaadake siia alla manusesse jutukese kirjutamise juhendisse ja laske sõrmedel käia!
 
Veel annan teada, et meie kitarripühapäev toimub 26. mail huvikooli suures saalis alates kella 14-st ja Kevadkontsert pärimusmuusika aidas kl.18:00. Eelproovid algavad kl. 14:00.
 

 

TAGASISIDE LAPSEVANEMATELE


TEATAVASTI SAAVAD KEVADEL KÕIK ÕPILASED TUNNISTUSE, KUS ON PEAL KÕIK LAPSE POOLT AASTA JOOKSUL TEHTU. 

KUI AGA KEEGI SOOVIB VÄIKEST KIRJELDUST ENDA/OMA LAPSE TEGEVUSE JA ÕPPEEDUKUSE KOHTA KITARRIRINGIS JUBA SELLEL POOLAASTAL, SIIS PALUN KIRJUTAGE MULLE kalevsaarva@gmail.com  JA TE SAATE SELLE :-)

1. KÕIGE KIIREM TAGASISIDE VARIANT on meil tänasel päeval meie STUUDIUM, mis kajastab väga kiiresti Teie lapse tegemisi kitarriringis.

Kui laps on positiivselt silma paistnud millegi eriti üllatavaga, võib ilmuda STUUDIUMI
 selle kohta KIITUS

Kuna meie ringi omapära nõuab aga mingil määral ka usinat kodust tegevust ja õppimist, siis kajastame mõnikord ka suuremaid tegemata jätmisi. Nende eest võib teenida MÄRKUSE. Seega - päevik nagu ikka. 

Palun siduge kõik end selle keskkonnaga. Siis saaksime edaspidi hakkama ühes keskkonnas. Praegu peame kõik tegelema kolme eri kanaliga: 

1) koduleht
2) e-maili aadressid
3) ePäevik (Stuudium) 

Lisaks ka mingid asjad Facebookis.

Selline sebimine ei ole käepärane EGA NORMAALNE meile kellelegi. Aitaks ühest keskkonnast ja siin saate JUST Teie anda oma osa. Liiati loodan, et kui olete oma lapse sidunud ühe või teise kooliga, siis ilmselt lähevad Teile korda ka süsteemid ja tõekspidamised, mis seal koolis toimivad.

OLEKS ERILISELT NORMAALNE, KUI STUUDIUMI KESKKONNAS KÄIVAD NII LAPSED KUI LAPEVANEMAD. Meie kirje ei uuene just suurel määral ja tihti, aga sellega, mis seal kirjas, peaksid olema kursis kõik osapooled. 
 
SUUR AITÄH neile, kes seda mõistavad. Edu kõikidele teistele nende radade avastamisel!

PALVE: PALUN AVASTAGE ISE JA AIDAKE OMA LASTEL SEE LEHEKÜLG (Stuudium) AVASTADA JA PALUN TUNDKE HUVI, KUIDAS LAPSE ÕPPIMINE KULGEB JA KUIDAS ning KAS TA IKKA TUNDISEST OSA VÕTAB. PALUGE LAPSEL OMA ÕPITAVAID LUGUSID ETTE MÄNGIDA JA ANDKE SELLELE OMA POSITIIVNE HINNANG laugh 

Et saada meie ePäevikust informatsiooni oma lapse käekäigu kohta, teaksite looma endale vastava konto või ühendama enda juba olemas oleva e-kooli konto huvikooli omaga. Kui Te sellega ise toime ei tule, võite abi küsida meie administraatorilt Siiri Tublilt  siiri@huvikool.ee


2. "KUU TEGIJA" STAATUS

Iga kuu alguses selgitame välja möödunud kuu jooksul millegagi ROHKEM silma paistnud õpilased ning nende nimed avaldatakse huvikooli stendidel ja huvikooli kodulehel.

 

3. JOOKSVAD INDIVIDUAALSED ARENGUVESTLUSED

Igaks õppeaasta siseseks (sügis-, talve-, kevad-) koolivaheajaks on lapsevanemal soovi korralvõimalik õpetajaga kokku leppida kõnetunni aeg. Arutame vabas vormis lapse seniseid saavutusi, tema muusikalisi tulevikuväljavaateid jne. 
Sellised kõnetunnid toimuvad mul tavaliselt koolivaheaegadel teisipäeviti, neljapäeviti või reedeti. 

KOOLIVAHEGADEL ON VÕIMALIK MINUGA KOHTUMISI TEKITADA SAMADEL PÄEVADEL, KUI MUL ON HUVIKOOLIS TUNNID: TEISIPÄEVITI, NELJAPÄEVITI JA REEDETI PEALE KELLA 14.00 VAREM KOKKU LEPITUD AJAL.

AASTAL 2019 ON SELLISTEKS KUUPÄEVADEKS  25., 26. aprill ja juunikuu esimene nädal, samuti sügisvaheaja, jõuluvaheaja ja talvevaheaja teisipäevad, neljapäevad ja reeded. 
Ootan soovijaid.
Konkreetse sobiva aja võib välja pakkuda ja kokku leppida suuliselt, telefoni, e-maili või kasvõi Facebook'i teel.

Kokkuleppimiseks järgmised kontaktid:    e-mail:    kalevsaarva@gmail.com

telefon:   52 08 397;    43 74 396 (kodune, võib helistada hommikuti)  

Kui meie kokkusaamine ei ole Teie arvates hädavajalik, võin Teie küsimustele vastata ka meili teel.

 

4. TUNNISTUSED-ISELOOMUSTUSED ÕPPEAASTA LÕPUL

Iga õppeaasta lõpul saab õpilane tunnistuse, kus on vabas vormis kirjeldatud tema tegemisi kogu õppeaasta jooksul. 

 

5. MEIE KONTSERDID

Olete oodatud kuulama-vaatama meie poolaasta kontserte (talvekontsert, kevadkontsert) ja Kitarripühapäeva (mai lõpus), samuti sügiskontserte (oktoobrikuu keskel). 

Vajalikku informatsiooni meie kontsertide ja muu tegevuse kohta leiate ka SIIT!

Paremaid esinemisnumbreid meie kontsertidelt võite vaadata SIIT.


Tähelepanekuid tänapäevast

Laagri juhendaja on pettunud laste suhtumises ja vähestes oskustes
22.07.2013 11:24

Linda Pärn, toimetaja
Paides tegutsev treener Tarmo Alt on lastelaagreid juhendanud 1987. aastast alates. Võrreldes varasemaga on juhendaja sõnul laste kasvatus ja suhtumine selgelt kehvem, mistõttu ta saatis lapsevanematele kirja soovitustega, millega lapsed hakkama peaks saama.

Paide karateklubi suvelaagrites käivad lapsed kahes vahetuses, noorimad on 7-aastased. Pika aja jooksul lastega tegelenud treener on märganud, et laste oskuste ja suhtumise tase on kõvasti langenud. Näiteks räägitakse Alti selgitusel tänapäeval loomingulisest kasvatusest, kuid kui kavasid või esinemisi ette valmistades selget suunda ette ei näita, siis jäävad lapsed tükk maad rohkem hätta kui varasematel aegadel.

«Ajad on teised,» märgib Alt, miks selline olukord on tekkinud. «Varem pöörati ehk rohkem rõhku teadmistele. Lugemus on selgelt väiksem ja võib-olla ka kodudes ei pöörata sellistele asjadele piisavalt tähelepanu.»

Näiteks ei saanud treeneri sõnul üks lapsevanematest aru, miks peakski tema laps põrandat pühkima või koristama, kui temast ei saa tulevikus koristajat. «Mina jälle ütlen, et see on elementaarne iseendaga hakkama saamine. Tavaline oskus.»

Lapsed vabandavad end juhendaja sõnul tihti välja sellega, et kodus nad midagi tegema ei pea. «Ilmselt on vanematel teatud mõttes mugavam kõik asjad ise ära teha, kui hakata lapsega arutama, et kas peab või ei pea,» nendib ta. «Tundub, et lastevanematel on ka seda «peab» julgust vähem ja natuke rohkem on käegalöömist, et ennast nendest kohustustest vabastada.»

Treener lisab, et ta ei taha ka seda, et lapsed rivis marsiks ja oleksid surmtõsised ning iga hommik pühalikult oma voodit teeks. Laps peab olema laps, aga samas peab ta iseseisvalt hakkama saama.

Lisaks igapäevastest kohustustest loobumisele üritavad paljud lapsed Alti sõnul ka tegevustest eemale hoida. Kui treener üritab olukorra põhjustes selgusele jõuda, siis toovad lapsed sageli vabanduseks, et nad kas ei viitsi või pole neil parasjagu tuju. «Siis tuleb välja, et nad pole seda tegevust kunagi eriti teinud ja leitakse miljon vabandust, miks ei ole. See tähendab ju, et ka tulevikus on harjumus kõige eest peitu pugeda ja ei julgeta uusi asju proovida,» arvab pettunud treener, kes tahaks, et lastel oleks rohkem pealehakkamist. «Kui esialgu ei tule hästi välja, siis harjutades läheb paremaks. Ma arvan, et see oleks neile endale kasulik, et nad ei peaks ennast peitma kogu aeg.»

Tarmo Alt kirjutas pärast viimast laagri juhendamist oma mõtted Facebooki ja tema postitust on jagatud juba ligi 3000 korda. Postimees avaldab pisut pikema variandi nõuannetest, mille treener saatis ka laagris osalenud laste vanematele.

  1. Rääkige lastega rohkem.
  2. Pange nad vastutama enda ja ümbruse eest.
  3. Ajage neid rohkem õue - las mängivad PÄRIS lastemänge, sealt õpivad nad rohkem reaalseks eluks vajalikku.
  4. Andke lastele võimalus/kohustus teha REGULAARSELT (mitte ühekordselt nn projekti korras) erinevaid töid (koristamine, niitmine, nõude pesemine, kartulite koorimine jne). Teadmine, et töö vajab tegemist, peab olema harjumus mitte karistus!
  5. 8-aastane laps PEAB olema võimeline oma asju (riideid) kokku panema, voodit korrastama, lauda pühkima, põrandat pühkima ja omama muid samalaadseid elementaarseid oskusi. Neid saab hästi omandada, kui need ongi kodus lapse igapäevased kohustused. See on tema panus perekonnas.
  6. Ärge õpetage lapsele abitust, ei ole vaja kiidelda oma lapse nõrkustega kui millegi eripärasega, vaid aidata tal nendest üle olla.
  7. Arvuti on küll tänapäeva elu oluline osa kuid ikkagi - VÄHEM ARVUTIT, ROHKEM ELU!
  8. Õpetage laps otse oma sõpradega suhtlema - ei ole vaja üksteise kõrval istudes teineteisele SMS-e saata.
  9. Toredaid asju on tore teha, aga ka paljud HETKEL mittemeeldivad toimetused TULEB ära teha!
  10. Kasutage julgemalt sõna PEAB! Ei ole vaja lapsele tekitada arusaamist, et toimub ainult see, mis talle meeldivaks räägitakse. Kohati on lihtsalt nii, et PEAB!!! Ja peab kohe ning ilma pikema jututa!
  11. Hoidke võimaluse piires laps eemal labasustest, mida võib kohata paljudes kohtades/saadetes («Jackass» jms) ja selgitage, mis on nalja ja labasuse vahe.
  12. Lugege neile õhtuti, nad kuulavad ka suurematena täitsa mõnuga, isegi 12-15-aastased. See loob väga usaldusliku sideme teie vahel ja annab lapsele head eeskuju - lugemishuvi. Raamatute lugemine on harituse alustala.
  13. Loomingulisuse edukaks rakendamiseks on vajalikud head baasteadmised ja –oskused! Seega tuleb väga oluliseks pidada ka tavalist õppimist, et luua need baasteadmised ja seda isegi suisa tuupimist kasutades. Kordamine loob vilumuse, vilumus loob oskuse ja oskus loob enesekindluse. Enesekindlus aga on juba tõeline väärtus!
  14. Lihtne lugupidamine vanema inimese (ka õpetaja, kasvataja, laagrijuhi, tulevikus firmajuhi) vastu peab olema elementaarne ja selgelt omandatud. See algab oskusest esimesena sobivalt teretada (mitte ütelda «Jou!?») ja oskusest suu õigel ajal kinni pidada ning vanema inimese jutt lõpuni kuulata.
  15. Lõpetan nüüd targutamise ja mõtlen, kuidas oma lapsega hakkama saada...
  16. JA KÕIGE TÄHTSAM – ANDKE OMA LAPSELE KODUST KAASA KINDLUSTUNNE JA ARMASTUS, siis saavad nad elus hästi hakkama!


Link artikli juurde on siin.

 

Valutan südant

Iga laps väärib vanemate armastust sellisena, nagu ta on

Informatsiooni hulk, mille inimene aastatega omandama peab, on hirmuäratav. Samas tuleb endale selgeks teha, et akadeemiline edukus pole ainus võimalus elus hakkama saada.

Rõõmustades Eesti õpilaste edu üle Pisa testi lahendamisel ja rahvusvahelistel olümpiaadidel, ei saa mööda vaadata sellest, et meie väikeses riigis on liiga palju neid noori, kes on oma (kooli)eluga ummikusse jooksnud.

Statistika puudust kannatavate või õpiraskustega laste kohta jääb enamasti abstraktseks, kui just omaenda või lähedaste tuttavate peres neid muresid pole. Asja lähemalt uurides tabas mind masendus. Kuulsin pedagoogide ja noorte endiga suheldes lugusid, mida ma Eesti Vabariigis võimalikuks ei pidanud. Näiteks alkoholisõltlasest naisest, kes järjest kodus sünnitab ja keda peavad selle juures aitama tema enda alaealised lapsed. Või emast, kes oma kümneaastase poja juuresolekul õpetajale teatas, et tema laps on lootusetu pätt ja rohkem ta temaga ei tegele.


Kõik ei ole oivikud

Peredega, kus lastel on probleeme, ei tegele ainult (eri)pedagoogid. Sageli satuvad nad ka omavalitsuse sotsiaaltöötajate vaatevälja.

Pikaajalise staažiga Suure-Jaani valla sotsiaalosakonna juhataja Aave Toomsalu võib tuua päris palju näiteid lastest, kes ei tule tavalise õppekavaga toime. Vanematel on aga raske omaks võtta mõtet, et nende laps peaks õppima lihtsustatud või individuaalse õppekava järgi.

«Lasteaed on tavaliselt esimene koht, kus märgatakse, et kõik pole hästi. Kui sealsed pedagoogid püüavad vanemale lapse probleemidest märku anda, ei ole see sugugi lihtne, sest vanemale on selline teadasaamine valus ja ta püüab tõde viimase võimaluseni tõrjuda. Samas lükkab iga kaotatud aasta abi saamise edasi. Kui asi päris käest ära läheb, on raske midagi ette võtta,» arutleb Aave Toomsalu.

Viljandimaal on õpiraskustega lastele mitu kooli. Suure-Jaani piirkonna õpilased käivad enamasti Lahmuse koolis, kus on nii lihtsustatud õppekavaga kui toimetulekuklassid. On ilmselgelt hilja, kui laps saadetakse sinna alles kuuendas-seitsmendas klassis. Sageli aga ei jõuagi ta erikooli, vaid on õppimisele hoopis käega löönud ning leidnud oma elu ja sõbrad tänavalt.


Häbenemine viib nõiaringi

Palusin oma arvamuse öelda August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi inglise keele ja usundiõpetajal Katrin Johansonil. Tema on veendunud, et lapse füüsiliste ja vaimsete võimete häbenemine või probleemide eitamine võib viia kõige hullemasse nõiaringi.

«Paraku leidub vanemaid, kelle arvates võrdub lapsele lihtsustatud õppekava määramine lolliks ja eluheidikuks tembeldamisega, ehkki see nii ei ole. Esiteks pole mitte keegi kaitstud selle eest, et tema enda peres midagi sarnast ette ei tule. Teiseks on intellektuaalselt nõrgad lapsed sageli andekad kunstis või on neil osavad käed,» räägib Katrin Johanson.

Kui kõik asjatundjad meditsiiniliste komisjonideni välja on tunnistanud, et õpilane ei suuda tavalise õppekava norme täita, aga vanem keeldub lihtsustatud õppekava määramisest, jääb laps kahe tule vahele: koolis saab ta üha puudulikke, kodus aga sunnitakse teda saavutama võimatut. Näiteks õpib mäluhäirega laps kodus tundide kaupa valemeid pähe, selle asemel et eakaaslastega õues mängida. Järgmisel päeval ei mäleta ta enam midagi ja ta ei ole selles süüdi.

«Õpetaja ei saa sellisele lapsele lihtsalt halastusest kolmesid välja kirjutada, sest kõik sünniks ju kaasõpilaste silme all ning tekitaks nois pikapeale protesti ja tõrjuvat hoiakut. Rääkimata suurtest läbikukkumistest riiklikel tasemetöödel ja eksamitel,» kõneleb pedagoog. «Eks õpetajad proovi niisuguselegi õpilasele eduelamust pakkuda, aga sageli on see otsitud ja kunstlik ning ega lapsed lollid ole, et nad sääraseid asju läbi ei näe. Nii võib õpilane sattuda naeruväärsesse olukorda ja tema suutmatus justkui võimendub.»

Katrin Johanson nendib, et neil lastel oleks kerge saada tunnustust, kui neid mõõdetaks võimetele vastaval skaalal. «Ega näiteks parasportlase saavutus ole vähem väärtuslik tavavõistlusel osalenu omast. Alaväärsus on lihtsalt meie enda peas kinni,» on ta veendunud.

Suure-Jaani gümnaasiumis näiteks on loodud väikeklass, kus õpib vaid viis last. Selle klassi juhataja, logopeed-eripedagoog Reet Hindriks räägib, et vanemaid ehmatas algul soovitus lapsed sellesse eriklassi panna. «Hirmutab juba see, kui laps peab minema psühhiaatri juurde. Ei mõisteta, et õpiraskus ei ole vaimuhaigus ja väikeklassis käimine pole mingil juhul laste sildistamine.»

Tugispetsialistid annavad oma soovitused vaid mõttega, et laps saaks koolis ja hilisemas elus võimalikult hästi hakkama.

Erivajadusega lastele loodud koolid pakuvad peale ainetundide ka märksa suuremas mahus töö õpetust selle sõna otseses mõttes. Seegi on ettevalmistus edaspidiseks eluks.

Tagantjärele on Reet Hindriks lastevanematega rahul, et nad selle tee ette võtsid. Väikeklassis õpitakse tavalise programmi järgi. Vahe on selles, et lapsi on vähe ja õpetajal jätkub igaühe jaoks rohkem aega.

Nüüdseks on neljanda õppeaasta järel avatud väikeklassi lapsed jõudnud kuuendasse klassi. Emad-isad on rahul, sest hinded on korras ja suvetööle ei ole keegi jäänud. «Suures klassis oleksid nad olnud päris kindlalt kahemehed,» nendib Reet Hindriks.

Tema sõnul on Suure-Jaani kool mõelnud veel mõne väikeklassi avamisele, aga takistuseks võib saada rahastamine. Õnneks pole iga aastakäigu puhul sellist õppevormi vajagi.

Eripedagoogil on tunne, et sageli jääb vanematel puudu järjepidevusest. Ka nutikas laps võib õppimisega vahetevahel hätta sattuda ja talle võib laiskus peale tulla, õpiraskusega noorest rääkimata. Kui vanem tahab, et laps saaks hakkama, tuleb teda aidata – päevast päeva ja kuust kuusse, mitte nädala jagu pärast seda, kui kool probleemi tõstatas.

Ühe loo tunnistaja olen ma ise.

Elan samas trepikojas ühe sümpaatse eaka prouaga, kellele valmistab alati suurt rõõmu sünnipäeva ja pühade ajal Tallinnast külla sõitev lapselaps. Aastaid tagasi olid sel poisil koolis suured raskused, põhihariduse sai ta lihtsustatud õppekava järgi õppides. Perekond suhtus olukorda mõistvalt, adudes, et jõuga last tavakooli sundida oleks viga. Kodust sai noormees kaasa aga õige eluhoiaku ja töökuse. Nüüdseks on ta loonud koos sõbraga firma, kus nad mõlemad ka ise töötavad. Tasapisi on jõutud kasumisse. Elu on rööpas.


Ohumärke tuleb märgata

Sageli satuvad hätta ka õppimises võimekad lapsed.

«Pöördumatute sammudeni viivaid olukordi tuleb ette küll harva, kuid alati on sel juhul õhus märke olnud juba aastaid varem. Iseasi, kui tõsiselt neid võetakse,» räägib Katrin Johanson.

Tema on oma töös kokku puutunud ka noortega, kes lihtsalt manipuleerivad vanematega, lubades kodust ära joosta või endaga midagi teha. Neidki juhtumeid ei tohi liiga kergelt võtta, sest piiride katsetamine võib kergesti kontrolli alt välja minna.

«Kõige raskematel juhtudel lapsed otsesõnu ei ähvarda, vaid elavad kuhjuvas sisepinges,» on Katrin Johanson kogenud.

Paraku on neid lapsi õpetaja sõnul väga raske aidata, sest kodu, kool ja sotsiaalsüsteemi tugiisikud võivad asja näha eri pilguga ning oma osa on ka bürokraatial.

Nelikümmend aastat vene keele õpetajana töötanud Rita Smitt räägib, et linnakooli kogemuse kõrval sai ta paraja vapustuse, kui hakkas väikese lastesõbraliku maakooli klassijuhatajaks.

«Olen jahmunud, kui suurte, eale mittevastavate eluprobleemidega peavad maadlema väikesed viienda klassi lapsed. See käib neil üle jõu. Kes neid aitab? Meie võime ju midagi ette võtta, näiteks viia lapse nõustamisele lastepsühhiaatri või psühholoogi juurde. Aga kui suur see nõustamise kasutegur ikka on? See ei lahenda ju eluprobleeme,» on ta mures.

Aave Toomsalu sõnul on kõige hullem see, kui vanemad löövad lahingut ja relvaks on lapsed. «Ühel laupäeval pidasin telefoniga poolteist tundi läbirääkimisi laste külastusõiguse teemal. Eriti valus on, kui haritud inimesed nõnda käituvad. Nende relvad on palju valusamad ja kurjemad. Esikohal on vanema egoistlikud õigused. Unustatakse ära, et kannatajad on igal juhul lapsed. Laste maailmapilt lüüakse segamini: armastavad nad ju mõlemaid vanemaid ja valus on olla vaidlusobjekt nende vahel. Kõige rohkem meeldiks neile elada koos oma ema ja isaga.»

Aave Toomsalu räägib ka teismelisest tüdrukust, kes koolis käimise asemel kolis elama täiskasvanud noormehe juurde. Too ei tööta ega õpi ja on tunne, et sama tee valib ka neiu, kel on põhikooli lõpetamine küsimärgi all. Ummikust püüavad väljapääsu leida pereliikmed, õpetajad ja teised spetsialistid, aga edu ei näi olevat.

Ta nendib, et üha rohkem valmistab peavalu vastutuse, kohustuste ja õiguste tasakaalu kadumine. «See, et lapse kohustus on koolis käia, on taandatud õiguseks: kui tahan, siis lähen, kui ei taha, ei lähe. Ja vanemad on täiesti abitud. Midagi on neis peredes viltu. Aga mis?»


Abi küsida pole häbiasi

Aave Toomsalu rõhutab, et häbeneda ei tohi lapse võimeid ega ka oma elatustaset. Pole õige, kui laps jääb klassi ühisettevõtmistest, näiteks ekskursioonidest kõrvale, sest vanemal ei jätku nende tarvis raha ja seadusega ettenähtud toetust ta küsida ei tihka. Seda muret võib alati õpetajaga jagada.

«Oleme oma õpetajaid usaldanud. Nad teavad, et võivad alati meie poole pöörduda. Õpetaja teeb avalduse, räägime läbi ja aitame,» kinnitab Aave Toomsalu.

Ta usub, et vallas on ülevaade peredest, kes on väga hädas. Aidata saab aga ikka vaid neid, kes on valmis end ka ise aitama. Mullu sai Suure-Jaani vallas toimetulekutoetust 49 leibkonda, neist 11 olid lastega pered. Kokku elab omavalitsuses 575 perekonda.

Iseasi on muidugi see, millise rahaga kuus peab inimene meie riigis ära elama.

«Mõnele inimesele tahaks küll kangesti öelda, et mine ometi tööle. Mis sest, kui alguses peadki miinimumpalgaga leppima. Leiad tasuvama töö ja saad edasi liikuda,» kõneleb Aave Toomsalu ning nendib samas, et alati pole see lihtne, sest kohapeal tööd ei ole, aga linna sõita on keeruline ja kallis.


Märka ja sekku kiiresti!

Rita Smitt on emale, kes lubadustest hoolimata kooli ei ilmu, koju külla läinud. Ta on oma kulu ja kirjadega lapsi arstide ja nõustajate juurde sõidutanud. Lõputult seda aga teha ei jõua.

«Märka ja sekku!» on kõigi noortega töötavate inimeste juhtlause, aga raske on sellest kinni pidada. Põhilised takistused on bürokraatia ja spetsialistide, näiteks lastepsühhiaatrite nappus.

Kui arenguvestlusel selgus, et õpilasel on enesetapumõtted, pöördus Rita Smitt abi saamiseks psühhiaatriahaiglasse. Ette ei võetud aga midagi. Öeldi vaid, et selles eas ähvardatakse ikka endaga midagi teha. Kui õpetaja püüdis teisi teid pidi abi leida, isegi lapse nime mainimata, tuli sellest suur pahandus, sest «kõrvalistele isikutele oli avaldatud diskreetseid isikuandmeid». Lõpuks selgus, et seda ei olnud siiski tehtud, aga mõttetult oli kulutatud asjaosaliste aega ja närve.

«Suitsidaalse lapsega kokku puutudes tuleb kohe tegutseda. Ei saa käia lõputult ringi mööda ametnikke, kirjutada seletuskirju ja oodata kolm kuud eriarsti järjekorras,» on Rita Smitt veendunud.

Katrin Johanson aga leiab, et kõige keerulisemas olukorras on lapsed, kes satuvad isolatsiooni oma isiksuseomaduste ja ebasoodsa keskkonna koosmõjul. «Olen küllalt näinud viletsalt riides, kõnedefektiga või ülekaalulisi lapsi, kes on kaaslaste hulgas väga populaarsed – nende loomuses on miski, mis korvab kõik muu. Kui aga see miski puudub, saab igast suuremast erinevusest riskifaktor. Ja kui lisada sinna veel täiskasvanute toe puudumine, ongi kriitiline seis käes.»

 

Lood elust. Enamasti õnneliku lõputa

Väikese maakooli õpetaja on väga mures kümneaastase poisi pärast, kelle klassijuhataja ta on.

Reino (siin ja edaspidi on kõik nimed muudetud) on tubli õpilane, aga tema kodune elu pole just õnnelik. Ema kasvatab üksi kolme poega. Isa on välismaal tööl, aga peret ei toeta. Ta hoolib küll Reino vanemast vennast ja annab tollele vahetevahel raha, Reinot ei tunnista aga üldse, ükskõik kuidas too talle meele järele olla ja temaga suhelda ei püüaks. Tõtt-öelda tal neid võimalusi eriti ei olegi.

Kodused pinged ja eriti isa käitumine on viinud lapse niikaugele, et ta on kaotanud igasuguse elurõõmu ja leiab, et ainus lahendus on elust lahkumine. Klassijuhatajale oma muret pihtides ütles poiss end lootvat, et kui ta surnud on, siis ehk isa mõistab, millist südamevalu ta tundma pidi, ja tajub väikestki osa tema hingepiinast.

*******************

«Kindlasti on paljud lapsed seisnud silmitsi narrimise, kiusamise ja alandustega,» arutleb oma kogemuste põhjal juba täiskasvanueas Annika. Ta ütleb, et sellised kannatajad on enamasti need lapsed, kes on teistest mingil moel erinevad: neil on suhtlemisraskused, nad ei ole edukad õppijad või on nende rõivad viletsamad kui teistel.

Annika räägib, et oli arglik suhtleja ega leidnud sõpru. Ta jäi üha üksikumaks ja tundis süvenevat alaväärsuskompleksi. Ka koolis läks kõik allamäge. Kodus tema muresid ei mõistetud ja mingit tuge talle ei pakutud.

«Ma tahtsin nii väga teistega seltsida, olla sama rõõmus ja edukas nagu klassikaaslased, aga nemad ei mõistnud mind. Ikka käis narrimine ja kiusamine. Ka õpetajad ei olnud minuga rahul. Arvan, et oleksin olnud õnnelik ja palju edukam, kui mind natukegi kiidetud oleks, aga seda ei juhtunud.»

Annika arvates peab olema väga tugev isiksus, et mitte teistest välja teha ega kannatada oma odavate riiete või saamatuse pärast.

Temal jäi kool pooleli. Õnneks oli ta siiski tugevam, kui ise arvas: ta lõpetas töö kõrvalt täiskasvanute gümnaasiumi ja õpib praegu avatud ülikoolis.

**************

Janar oli küll andekas, kuid tema isa tunnistas vaid maksimumtulemusi. Algklassides ei valmistanud isa standardite kõrgusel püsimine lapsele mingit raskust, ehkki ta oli tulnud kooli kuueaastasena. Tunnustus oli Janarile ülimalt tähtis. Ta võis muutuda tujutuks õpetaja tehtud tühisest parandusest, mis isegi hinnet ei mõjutanud.

Kuni teise kooliastmeni suhtusid kaasõpilased temasse hästi: meeskonnatöösse oli ta oma teadmiste tõttu väga oodatud. Siis aga hakkas tasapisi tekkima distants, sest noormees kippus liialt domineerima, tegema kaasõpilaste teadmatuse kohta salvavaid märkusi.

Et samal ajal läks õppeprogramm raskemaks ja tuntud tasemel püsimine nõudis üha enam vaeva, muutus Janar pirtsakaks ja provotseerivaks õpetajatega, kes julgesid teda hinnata vähema kui väga heaga. Ta jäi kahe tule vahele: kooli käitumisprobleeme «lahendama» ja maksimumhinnete eest võitlema tulnud raevukas ja positsioonikas isa küll kaitses oma poega, pelgamata tema kuuldes pedagooge halvustada, ent samas pani ta pojale suure surve.

Janari tollasele klassijuhatajale tundus, et ühest küljest poiss küll häbenes isa käitumist, kuid teisalt oli kindel, et too teda jäägitult toetab. Loomulikult süvendas see karistamatuse tunnet.

Eelarvamuslikust hoiakust ei suutnud hoiduda ka mõned õpetajad, keda tandem solvanud oli, ning konfliktid süvenesid. Kas sellepärast või ambitsioonikusest otsustas noormees ühe klassi vahele jätta. Ta esitas avalduse, tegi suvi läbi raamatukogust võetud õpikutega iseseisvat tööd ja sooritas augustis kõik kooli hüppeliseks üleviimiseks määratud katsed.

Paraku jäi see viimaseks triumfiks: mitte niivõrd seetõttu, et üliintensiivne õppimine ei taga püsivaid tulemusi, vaid pigem klassikaaslastega veelgi suurenenud eavahe tõttu. Puberteedieas, mil poisid niigi tüdrukutest lapsikumad tunduvad, ei jätnud neiud mõista andmata, et too poiss on nende jaoks varaküps ennasttäis titt, kelle arvel on hea nalja visata. Poiss hakkas klassiõdede tähelepanu köitmiseks üha naeruväärsemalt käituma ja sattus nõiaringi. Näis, et tal tekkisid sügavad kompleksid, ehkki loodus oli talle jaganud nii välimust kui mõistust.

Alla käis ka õppimine. Niigi üksik poiss muutus apaatseks ja küüniliseks ega hakanud ülikooli saamist katsetamagi (kas siis protestiks isa vastu või nurjumishirmust). Täiskasvanuelus on ta jäänud üksikuks.

Kunagine klassijuhataja, kes on Janariga põgusalt kokku puutunud, tajub noormehe hoiakut, nagu oleks elu talle palju võlgu jäänud. Lähisuhted on asendanud virtuaalelu. «Samas oli temas alguses ju nii palju säravat potentsiaali!» ohkab pedagoog ning arvab, et selles loos tegid vigu nii õpetajad, kes ei suutnud üle olla asjaolust, et laps on paratamatult oma kodu peegel, kui ka perfektsionistist isa, kes ennast poja kaudu halastamatult teostas.

*****************

Ly sai esimestes klassides rahuldavalt hakkama, aga mida aasta edasi, seda raskemaks õppimine talle muutus. Et kodu lähedal oli ainult algkool, pidi ta minema ligi kahekümne kilomeetri kaugusel asuvasse kooli. Sõit võttis oma aja ja väsitas ning püüdlik tüdruk ei suutnud enam kodus nii palju tuupida, et rahuldavaid hindeid kätte saada. Eriti suuri raskusi valmistas talle matemaatika.

Ema, kes ka ise omal ajal koolis hakkama ei saanud, elab veendumuses, et tema hädades olid süüdi vaid pahatahtlikud õpetajad. Ta arvas, et tütar peab tasa tegema kõik selle, mis temal puudu jäi. Kui klassijuhataja tegi juttu Ly õppimisest lihtsustatud õppekava järgi, sattus ta hüsteeriasse ja oma jao said nii pedagoogid kui laps.

Lyl tekkisid unehäired, ta hakkas kooli kartma ja vihkama. Lõpuks oli asi nii kaugel, et ka ema nõustus lastepsühhiaatri juurde konsultatsioonile minema, aga erikool ei tulnud endiselt kõne allagi.

Ly lõpetas läbi häda seitse klassi ja on praegu kodus. Ta leiab, et ei kõlba millekski ja kogu tema elu on mõttetu.